3. Tsivilisatsiooni mõiste ehk definitsioon

Tsivilisatsiooni mõiste tähendab inimsoo ajaloolise arengu kirjeldamisel ühiskonna arenenut astet, mis ei sisalda barbaarsust. Näiteks ajaloost on teada, et muistse ühiskonna arengu tasemele järgnesid juba riikliku korralduse ja kirjaoskusega varased tsivilisatsioonid nagu näiteks Sumer, Egiptus, Kreeta-Mükeene jpt. Paljud arvavad, et tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisted selles mõttes omavahel peaaegu samastusid. Kuid tsivilisatsioon ei tähenda siiski nii väga just loomingut, vaid pigem “maailma korrastatust”. Ka keskajal samastati neid mõisteid, kuid sellisel ajal nähti kõike Jumala tahte ilmutustena. Näiteks nimetas Püha Augustinus kui Jumala riiki milles me kõik elame. Kuid alles renessansiajastul hakati juba vaikselt tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisteid käsitlema üksteisest lahus. Kultuuri mõisteti siiski kui kogu inimese loomingut ja tsivilisatsiooni mõistet kasutati ühiskonna ajaloolise arengu kirjeldamisel. Kuid tuleb märkida seda, et nende kahe mõiste eristamist ei tähendanud nende vastandamist. Valgustusajal esinesid kultuuri ja tsivilisatsiooni mõisted koos, mis täiendasid üksteist. See tähendab seda, et uuriti nii üksikisiku kui ka ühiskonna arengut ja nende omavahelisi mõjusid. Kuid nende kahe mõiste vastandamine toimus alles 19. sajandil, mille “autoriteks” olid filosoofid ja romantikud.
19. sajandi viimastel kümnenditel hakati kahtlema maailma normaalses arengus. Ühiskonda kritiseeris väga teravalt Friedrich Nietzsche. Aja jooksul hakatigi kultuuri ja tsivilisatsiooni üksteisele vastandama. Tsivilisatsiooni hakati mõistma sotsiaalsete ja materiaalsete hüvedena ja nende kogumisena. Tootmise arengul oli sellel väga suur roll. Näiteks sotsioloog Georg Simmel ( 1858-1918 ) oli arvamusel, et kultuur sisustas vaimselt tsivilisatsiooni, kuid tsivilisatsioon ise etendas tema meelest kultuuri materiaalset külge. See oli nagu kultuuri väline osa. Kultuuri all hakati mõistma kõike loominguga seonduvat nagu näiteks haridus, teaduse saavutused, filosoofia, kunst jt. Tsivilisatsioon aga etendas ühiskonna tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist arengut. O. Spengler eristas neid kahte mõistet ja prognoosis Euroopa tsivilisatsiooni surma. Ta käsitles Euroopa tsivilisatsiooni all pigem kui kultuurilist-ajaloolist liiki. Hakati arvama tsivilisatsiooni surmavatest mõjudest kultuuri vastu. A. Toynbee aga nii negatiivselt häälestatud ei olnud. Ta ei olnud vastu enamiku tsivilisatsioonide suremisest, arvas ta veendunult, et ülejäänute tsivilisatsioonide elu päästab just usk ja kõlblus. S. Huntington arvas, et tsivilisatsioonid säilivad tänu sellele, et suudetakse ületada kultuuride omavahelisi erinevusi. Tsivilisatsiooni mõistet võime seletada erinevate tähenduste saatel. Tsivilisatsioon on... kui ühiskondliku elu ja indiviidi arengu progress ( Humboldt, Holbach ); barbaarsust mittesisaldav ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm, selle “ühtsuslik pürgimus” ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase ( Huntington ). Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismiga. Tänapäeval on olemas veel üks vorm – nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni tekkele. Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades rassilisi ja geograafilisi piire. Need etendavad kui sotsiaalseid ja kultuurseid “supersüsteeme”. Tsivilisatsioon on nagu mingisugune suur terviklik ühiskondlik moodustis milleta ei saa me tänapäeval mõista ajaloos toimunud suuri arenguid ega prognoosida tuleviku nägemusi.
Tsivilisatsiooni mõiste on küllalt hägune. Selle mõistega seletatakse ajaloos esinevaid ühiskonna arenguid. Selline ideaalne tüüp ei pea ainult põhinema mingile kogemusel põhineval reaalsusel. Näiteks ei tea keegi tänapäeval eksisteerivate tsivilisatsioonide arvu. Tsivilisatsiooni mõiste ei pea põhinema jäigalt loodusteaduslikul tähendusel. Sellepärast ei ole osatud tsivilisatsiooni mõistet defineerida nii, et see oleks üldiselt tunnustatud. Tsivilisatsiooni võib käsitleda kui isoleeritud maailma mingi kindla ühiskonna kujundina. See tähendab seda, et tsivilisatsioon on inimeste mingi kindel kultuuriline ühendus, mis koosneb kindlatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest kogumitest. See toimib sõltumatult ja lokaliseerub mingisse kindlasse planeedi pinna piirkonda. Tsivilisatsioone on võimalik palju liigitada. Tänapäeval liigitatakse tsivilisatsioone vastavalt religioosse, keelelise, ühiskondliku ja majandusliku korralduse ning looduslike olude järgi. Näiteks kunagi eksisteerisid Egiptuse, Mesopotaamia, Hiina jt tsivilisatsioonid. Need olid kui sotsiokultuursed maailmad, mis tekkisid vastavalt riiklusele. Neid nimetatakse varajasteks tsivilisatsioonideks. Palju liigitatakse tsivilisatsioone agraarseteks ja tööstuslikeks tsivilisatsioonideks. Agraarne tsivilisatsioon põhineb peamiselt põllumajanduslikul ühiskonnal. Tööstuslik tsivilisatsioon põhineb aga linnastumisel ja tehnoloogia osavõtul. Arvatakse, et on olemas ka kolmas tsivilisatsiooni liik ja selleks on informatiivne tsivilisatsioon ehk infoühiskond, mille poole tänapäeva maailm pürgib. Metakultuuridel on tähtis osa tsivilisatsioonide hulgas. Osa metakultuure tekivad keelelisel alusel. Näiteks Ladina-Ameerikas eksisteerivad hispaania metakultuur, mis ühendab Ladina-Ameerikat Hispaaniaga ja hispaania keelt kõnelevaid rahvaid. Metakultuuridena mõistetakse ka kui tsivilisatsioone, mis on tekkinud samade looduslike olude alustel. Näiteks mägirahvaste või Kaug-Põhja rahvaste kultuur. Kuid on ka tsivilisatsioone, mis tekivad mingi religiooni alusel. Religioon võib sündida ühe rahva seas. See võib aga levida ka teistele rahvastele ja niimoodi võib kujuneda erinevate rahvaste vahel teatud kultuuriline ühtsus. Nii tekkisidki maailmakultuurid nagu näiteks budistlik, kristlik ja islami kultuur. Metakultuuril kui mõistel on selles mõttes väga ulatuslik sisu. See osa, mis neist üle jääb, ei saa enam eristada ja seega on see ühendav. On olemas ka teisi tsivilisatsioonide liigitusi, mis oleneb sellest, et mille alusel toimub liigitamine. Näiteks Lääne või Ida tsivilisatsioon.

© 2020 UNIVISIOON Käesolev veebileht on Maailmataju ametlik veebisait