Ülitsivilisatsiooniteooria

Aegruum

Ülitsivilisatsiooniteoorial on „Maailmatajus“ tegelikult kaks rolli. See tähendab seda, et seda on võimalik käsitleda kahte erinevat moodi. Esiteks on ülitsivilisatsiooniteooria teadusfilosoofiline „ennustus“ või nägemus sellest, et milline võiks olla mõistusliku elu kõrgeim arengu tase ehk kuhu viib lõpuks inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng, mis sai hoogu juurde pärast suurt tööstusrevolutsiooni. Selles mõttes võib kogu ülitsivilisatsiooniteooriat käsitleda täiesti omaette olevana ehk religiooni(teooria)st lahus. Kuid teisest vaatenurgast lähtudes võib ülitsivilisatsiooniteooriat ehk ÜTT-d käsitleda ( s.t. seostada ) religiooniteooriaga, olles selle üheks põhialuseks. Näiteks võivad maavälised tsivilisatsioonivormid esinedagi sellistena nagu on kirjeldatud ÜTT-s. Piiblis leiab rohkesti paralleele ja seoseid ülitsivilisatsiooni elukorralduse ja Jumala Paradiisi elu vahel. Samuti on inimese üheks elu eesmärgiks planeedil Maa saada tagasi Jumala osadusse ehk elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimkonna religioosne maailmapilt tuleneb tulnukate tegevusest planeet Maal, mille põhieesmärgiks on luua elu ja levitada Universumis ülitsivilisatsiooni elukorraldust. Sõltuvalt eesmärgist jaguneb ülitsivilisatsiooniteooria kahe erineva käsitluse tõttu see kaheks: ilmalikuks või vaimulikuks käsitluseks. Ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb sisulises plaanis kaheks suureks uurimisharuks: inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata ja tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur. Need kaks suurt haru ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks uurimissuundateks ja teoreetiliseks aluseks. Nende kahe osaga tutvume järgnevalt lähemalt.
Ülitsivilisatsiooniteooria valdkond käsitleb selliseid nähtusi, mida kogetakse ajusurmas. Uuritakse surmalähedaste kogemuste tõelist olemust ja selle võimalikku mõju inimeste elutegevusele. Tegemist on sellise mõistusliku tsivilisatsiooni arengu taseme uurimise ja kirjeldamisega, mida peetakse ( siin ) mõistusliku elu kõrgeimaks elutegevuseks kogu Universumis, sest selles efektiivsemaid või arenenumaid elutegevusi ei ole suudetud avastada ega luua. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et inimene on võimeline eksisteerima ka ilma füüsilise kehata. Ajus olevad neuronipopulatsioonide aktiivsuste võnkumised muutuvad inimese ajusurma korral elektromagnetlaineteks, mis eralduvad aju ruumist. Elektromagnet- väljal baseeruvad teadvus ja psüühika ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Kogu inimkonna kultuur on inimese teatud organite pikendused. Näiteks televisioon annab hea visuaalse nägemise sellest, mis on meist väga kaugel. See nagu pikendab inimese nägemisvõimet. Niisamuti on ka raadio inimese meelepikendus, mis võimaldab kaugustest kuulda seda, mida parajasti tahetakse. Ka kogu internetti on võimalik mõista kui inimese olulise kontakti võime pikendusena. Kuid uus füüsiline vorm annab inimesele palju võimalusi, mis bioloogiline keha suuteline ei ole. Näiteks keha välises olekus on inimesel võimalik lennata ja vabalt läbida füüsilisi kehasid. Samuti on võimalik telepaatia ja psühhokinees, olla nähtamatu ja näha läbi füüsiliste kehade.
Selline uus inimese füüsiline keha muudab ainelisest maailmast sõltumatuks. Näiteks inimese põhivajadused nagu toit, jook, magamine, eluase jne ilmnevad ainult siis, kui inimene omab bioloogilist keha. Kuid vajadus nende järele kaob, kui inimene eksisteerib ainult energiaväljana. Seni aga võimaldab just majandustegevus tagada inimeste põhivajadusi teenuste ja kaupade vormis. See tähendab seda, et majandusliku tegevusega võimaldatakse inimestele teenuste ja kaupade jaotust, tootmist, vahetust ja tarbimist. See on tänapäeva maailma üks üldisemaid ja levinumaid inimtegevuse liike. Igasuguse riigi rahva elatamise ja arengu võimalusi võimaldab just riigi majandus. Riigi majandus hõlmab väga paljude inimeste tegevusalasid. Nendeks võib olla näiteks inimeste hariduse tagamine, elamute ülesehitamine ja nende kütmine, arstiabi võimaldamine, kultuuri toetamine, inimeste toitmise ja rõivaste tagamine jne. Inimühiskonnas toodavad kaupasid ja võimaldavad teenuseid enamasti ettevõtted ja erinevad asutused. Need ongi majandusega otseselt seotud. Majandusel on olemas ka erinevaid nö. majandusharusid. See tuleneb sellest, et paljude ettevõtete toodetavad kaubad on omavahel sarnased ja teenused, mida need ettevõtted võimaldavad, on samuti sarnased. Näiteks võib olla taimekasvatus, loomakasvatus, masinatööstus, tekstiilitööstus, energeetika, haridus, turism jne. Majandusharud jaotatakse primaarseteks-, sekundaarseteks- ja tertsiaarseteks sektoriteks. Primaarne sektor hõlmab selliseid ettevõtteid ja asutusi, mis tegelevad tooraine kätte saamisega loodusest. Sekundaarne sektor töötleb loodusest saadud toorainet ja tertsiaarne sektor osutab inimestele erinevaid teenuseid. Antud teooria on ühtlasi ka aluseks kogu religiooni käsitlusele. Näiteks Piibli Uues Testamendis on Jeesus Kristus kõnelnud nõnda: „Ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses ei ole olnud nõnda ehitud kui üks nendest!
Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised. Ärge siis olge mures, küsides: „Mida me sööme? Mida me joome? Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!“ Toidu, vee ja oma elu pärast ei pea inimene muretsema siis, kui inimene eksisteerib ilma füüsilise kehata. Elu ilma füüsilise kehata sarnanebki kui elu Jumala riigis. Ülitsivilisatsiooniteooria õpetus on kahtlemata mingisugusel varjatud kujul ka Piiblis olemas. Teadus on andnud meile kogu inimajaloo jooksul väga erinevaid ja väga iseäralikke tehnoloogiaid. Kõikides inimtegevuse valdkondades on kasutusel erinevad tehnoloogiad, et rahuldada inimeste põhilised vajadused. Kuid nendest tuhandetest erinevatest tehnoloogiatest on ainult üks tehnoloogia liik, mis korvab kõik teised ja mille tähtsust ei ületa ükski teine tehnoloogia vorm maailmas. See on inimese kehast väljumine. Mitte ükski tehnoloogia vorm ei suuda asendada või pakkuda seda, mida võimaldab meile kehast väljumine. Sellest tulenev on väga erinev sellest, mida me seni kogenud oleme. Inimese kehast väljumine võib olla kõigi aegade parim tehniline võimalus.
Tsivilisatsiooni mõiste tähendab inimsoo ajaloolise arengu kirjeldamisel ühiskonna arenenut astet, mis ei sisalda barbaarsust. Näiteks ajaloost on teada, et muistse ühiskonna arengu tasemele järgnesid juba riikliku korralduse ja kirjaoskusega varased tsivilisatsioonid nagu näiteks Sumer, Egiptus, Kreeta-Mükeene jpt. Paljud arvavad, et tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisted selles mõttes omavahel peaaegu samastusid. Kuid tsivilisatsioon ei tähenda siiski nii väga just loomingut, vaid pigem “maailma korrastatust”. Ka keskajal samastati neid mõisteid, kuid sellisel ajal nähti kõike Jumala tahte ilmutustena. Näiteks nimetas Püha Augustinus kui Jumala riiki milles me kõik elame. Kuid alles renessansiajastul hakati juba vaikselt tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisteid käsitlema üksteisest lahus. Kultuuri mõisteti siiski kui kogu inimese loomingut ja tsivilisatsiooni mõistet kasutati ühiskonna ajaloolise arengu kirjeldamisel. Kuid tuleb märkida seda, et nende kahe mõiste eristamist ei tähendanud nende vastandamist. Valgustusajal esinesid kultuuri ja tsivilisatsiooni mõisted koos, mis täiendasid üksteist. See tähendab seda, et uuriti nii üksikisiku kui ka ühiskonna arengut ja nende omavahelisi mõjusid. Kuid nende kahe mõiste vastandamine toimus alles 19. sajandil, mille “autoriteks” olid filosoofid ja romantikud.
19. sajandi viimastel kümnenditel hakati kahtlema maailma normaalses arengus. Ühiskonda kritiseeris väga teravalt Friedrich Nietzsche. Aja jooksul hakatigi kultuuri ja tsivilisatsiooni üksteisele vastandama. Tsivilisatsiooni hakati mõistma sotsiaalsete ja materiaalsete hüvedena ja nende kogumisena. Tootmise arengul oli sellel väga suur roll. Näiteks sotsioloog Georg Simmel ( 1858-1918 ) oli arvamusel, et kultuur sisustas vaimselt tsivilisatsiooni, kuid tsivilisatsioon ise etendas tema meelest kultuuri materiaalset külge. See oli nagu kultuuri väline osa. Kultuuri all hakati mõistma kõike loominguga seonduvat nagu näiteks haridus, teaduse saavutused, filosoofia, kunst jt. Tsivilisatsioon aga etendas ühiskonna tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist arengut. O. Spengler eristas neid kahte mõistet ja prognoosis Euroopa tsivilisatsiooni surma. Ta käsitles Euroopa tsivilisatsiooni all pigem kui kultuurilist-ajaloolist liiki. Hakati arvama tsivilisatsiooni surmavatest mõjudest kultuuri vastu. A. Toynbee aga nii negatiivselt häälestatud ei olnud. Ta ei olnud vastu enamiku tsivilisatsioonide suremisest, arvas ta veendunult, et ülejäänute tsivilisatsioonide elu päästab just usk ja kõlblus. S. Huntington arvas, et tsivilisatsioonid säilivad tänu sellele, et suudetakse ületada kultuuride omavahelisi erinevusi. Tsivilisatsiooni mõistet võime seletada erinevate tähenduste saatel. Tsivilisatsioon on... kui ühiskondliku elu ja indiviidi arengu progress ( Humboldt, Holbach ); barbaarsust mittesisaldav ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm, selle “ühtsuslik pürgimus” ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase ( Huntington ). Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismiga. Tänapäeval on olemas veel üks vorm – nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni tekkele. Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades rassilisi ja geograafilisi piire. Need etendavad kui sotsiaalseid ja kultuurseid “supersüsteeme”. Tsivilisatsioon on nagu mingisugune suur terviklik ühiskondlik moodustis milleta ei saa me tänapäeval mõista ajaloos toimunud suuri arenguid ega prognoosida tuleviku nägemusi.
Tsivilisatsiooni mõiste on küllalt hägune. Selle mõistega seletatakse ajaloos esinevaid ühiskonna arenguid. Selline ideaalne tüüp ei pea ainult põhinema mingile kogemusel põhineval reaalsusel. Näiteks ei tea keegi tänapäeval eksisteerivate tsivilisatsioonide arvu. Tsivilisatsiooni mõiste ei pea põhinema jäigalt loodusteaduslikul tähendusel. Sellepärast ei ole osatud tsivilisatsiooni mõistet defineerida nii, et see oleks üldiselt tunnustatud. Tsivilisatsiooni võib käsitleda kui isoleeritud maailma mingi kindla ühiskonna kujundina. See tähendab seda, et tsivilisatsioon on inimeste mingi kindel kultuuriline ühendus, mis koosneb kindlatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest kogumitest. See toimib sõltumatult ja lokaliseerub mingisse kindlasse planeedi pinna piirkonda. Tsivilisatsioone on võimalik palju liigitada. Tänapäeval liigitatakse tsivilisatsioone vastavalt religioosse, keelelise, ühiskondliku ja majandusliku korralduse ning looduslike olude järgi. Näiteks kunagi eksisteerisid Egiptuse, Mesopotaamia, Hiina jt tsivilisatsioonid. Need olid kui sotsiokultuursed maailmad, mis tekkisid vastavalt riiklusele. Neid nimetatakse varajasteks tsivilisatsioonideks. Palju liigitatakse tsivilisatsioone agraarseteks ja tööstuslikeks tsivilisatsioonideks. Agraarne tsivilisatsioon põhineb peamiselt põllumajanduslikul ühiskonnal. Tööstuslik tsivilisatsioon põhineb aga linnastumisel ja tehnoloogia osavõtul. Arvatakse, et on olemas ka kolmas tsivilisatsiooni liik ja selleks on informatiivne tsivilisatsioon ehk infoühiskond, mille poole tänapäeva maailm pürgib. Metakultuuridel on tähtis osa tsivilisatsioonide hulgas. Osa metakultuure tekivad keelelisel alusel. Näiteks Ladina-Ameerikas eksisteerivad hispaania metakultuur, mis ühendab Ladina-Ameerikat Hispaaniaga ja hispaania keelt kõnelevaid rahvaid. Metakultuuridena mõistetakse ka kui tsivilisatsioone, mis on tekkinud samade looduslike olude alustel. Näiteks mägirahvaste või Kaug-Põhja rahvaste kultuur. Kuid on ka tsivilisatsioone, mis tekivad mingi religiooni alusel. Religioon võib sündida ühe rahva seas. See võib aga levida ka teistele rahvastele ja niimoodi võib kujuneda erinevate rahvaste vahel teatud kultuuriline ühtsus. Nii tekkisidki maailmakultuurid nagu näiteks budistlik, kristlik ja islami kultuur. Metakultuuril kui mõistel on selles mõttes väga ulatuslik sisu. See osa, mis neist üle jääb, ei saa enam eristada ja seega on see ühendav. On olemas ka teisi tsivilisatsioonide liigitusi, mis oleneb sellest, et mille alusel toimub liigitamine. Näiteks Lääne või Ida tsivilisatsioon.
Maailmas hakkas tsivilisatsioon välja arenema alates III aastatuhandest eKr. Tsivilisatsioon võib tähendada ühiskonda, mis on hästi korraldatud ja kultuur on väga kaugele arenenud. Esimesi tsivilisatsioone nimetatakse ka varasteks kõrgkultuurideks. Varajastel tsivilisatsioonidel olid olemas nii erinevaid kui ka sarnaseid jooni. Varajastel tsivilisatsioonidel olid palju ühiseid tunnuseid. Näiteks kui teatud piirkonnas enam küttimisega ja korilusega ei tegeletud, vaid hakati viljelusmajandust arendama, siis tekkisid varased tsivilisatsioonid. Inimühiskonnad, kus tegeleti põlluharimisega ja karjakasvatusega, olid nüüd tsivilisatsioonid. Esimesed tsivilisatsioonid tekkisid varapronksiajal. See oli see aeg, mil hakati kasutama metalli. Kõikides tsivilisatsioonides esines varanduslik ebaühtlus. Kõikides tsivilisatsioonides oli tekkinud riiklus. See tähendab seda, et teatud piirkonnas valitseb ühiskonda rikkam ülemkiht või osa sellest. Valitsemine sai teostuda seaduste ja madalamate ametnike abil.
Väga paljudes tsivilisatsioonides kasutati kirja. Kirja kasutamine võimaldas teostada riiklikku korraldust, sest seda kasutati majandamist ja riikliku korraldust käsitlevate ülestähenduste tegemiseks. Kuid kiri võimaldas ka vaimse tegevuse loomiseks. Näiteks pandi kirja erinevaid pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmusi. Tänu kirjale hakkas arenema kirjandus, teadus ja usulised tõekspidamised. Tekkima ja arenema hakkas seega kõrgkultuur. Eeltoodud näitab seda, et tsivilisatsiooni võib piiritleda paljude erinevate iseloomujoontega. Kõikides nendes tsivilisatsiooni iseloomujoontes on näha seda, et inimühiskonnas on toimunud väga suur organiseerumine. Seda on kõige selgemini näha just riiklikkus korralduses. Varane tsivilisatsioon ja riik olid enamasti üks ja sama. Suurte jõgede läheduses tekkisid esimesed tsivilisatsioonid. Näiteks 3000 aastat eKr tekkisid tsivilisatsioonid Mesopotaamias ( tänapäeva Iraagis ) Eufrati ja Tigrise alamjooksul ning Egiptuses Niiluse kallastel. Need tekkisid peaaegu ühel ja samal ajal. Umbes 2400 aastat eKr tekkis tsivilisatsioon Indias asuva Induse jõe ääres, 2000 aastat eKr aga Vahemeres asuval Kreeta saarel ja 1700 aastat eKr tekkis Hiinas Huanghe jõe orus. Kuid Kesk-Ameerika ja Peruu rahvad said tsivilisatsioonideks alles hiljem. Nendel territooriumitel arenesid kõrgkultuurid välja enamasti üksteisest sõltumatult. Neid nimetatakse esmasteks ehk primaarseteks tsivilisatsioonideks. Kuid teisi ( eespool mainimata ) kõrgkultuure nimetatakse teisesteks ehk sekundaarseteks tsivilisatsioonideks, sest nende tsivilisatsioonide kujunemist mõjutas mõni naaberpiirkond, kes oli parajasti arenenum. Kuid mis põhjustel tekkisid maailmas tsivilisatsioonid? Näiteks ajal, mil hakkasid tekkima esimesed tsivilisatsioonid, kiri veel puudus või oli see veel vähe arenenud. Sellepärast ei olegi avastatud varajastel tsivilisatsiooni perioodidel kirjalikke materjale. Seepärast aitavad just arheoloogilised leiud mõista iga üksiku tsivilisatsiooni kujunemist. Praegusele ajale kõige lähemal olevaid tsivilisatsiooni tekke faasis rahvaste ühiskondi, eluolu ja kultuuri uurib etnoloogia ehk rahvateadus. Arheoloogia ja etnoloogia andmeid omavahel enamasti võrreldakse. Kuid selline tegevus on keeruline ja järeldused, mis sellise protseduuri ajal tehakse, jäävad enamasti vaieldavateks. Näiteks tsivilisatsioonide tekkepõhjusi ja kujunemist teatakse kindlalt tegelikult väga vähe.
Tsivilisatsioonide üldine areng on tänapäeval juba teada. Näiteks alguses oli põlluharijate ja karjakasvatajate kogukonnad väikesed ja varanduslikult tasemelt ning ühiskondlikult positsioonilt peaaegu võrdsed. Kuid inimühiskonna arenemisel muutus ühiskond varanduslikult kihistunuks. Hakati elama paikades, kus on rohkem rahvast ja rohkem jõukust. Ühiskonda juhtis väike grupp ülemkihi inimesed. Näiteks arheoloogid on üles kaevanud rikkad ülikute matusepaigad, kesksed asulakohad ja suured ehitised. Etnoloogid on kindlaks teinud seda, et ühiskonna elu korraldasid ülemkiht, kes moodustus rikkamatest perekondadest, ja pealik, kes on sellest esilekerkinud. Nende soov oli, et rahvas tegeleks ühiste ettevõtmistega. Näiteks rahvas tegeleks ehitustöödega, pidustuste korraldamisega või sõjakäikudega. Nad mõistsid kohut ja juhtisid religioosseid tseremooniaid. Neil oli ka vaba voli korjata rahvalt andamit ühiseks tagavaraks või nende enda huvideks. Riik saigi tekkida sellisest kihistunud ja ülemkihi jõukatele võimule alluvast ühiskonnast. Oma osa oli sellel ka ühiskonna korralduse täienemisel ja ka kirja kasutamisel. Kuid isegi tänapäeval vaieldakse tsivilisatsiooni tekkepõhjuste üle. Ühiskonnas, mida võib lugeda tsivilisatsiooniks, ei hangi mitte kõik inimesed toitu ehkki nad on selleks tööjõulised. Ühiskonnas on välja arenenud tööjaotus. Näiteks mõned inimesed tegelevad põlluharimise või karjakasvatusega, selle asemel tegelevad mõned aga hoopis käsi- või kirjatöödega, mõni juhib riiki, korraldab usulisi kombetalitusi jne. Selleks aga pidi ühiskond toitu tootma rohkem, kui ühiskonna liikmed seda otseselt vaja oleks olnud. Seda põhjustas inimühiskonna üleminek põlluharimisele ja karjakasvatusele. Seda võimaldas ka metallist tööriistade kasutamine. Ilmselt sellepärast peetaksegi tsivilisatsiooni üheks peamiseks tekke eeldusteks just viljelusmajandust ja metallitöötlemist. Inimesed hakkasid tootma palju rohkem, kui endal vaja oleks läinud. Etnoloogid on avastanud seda, et ürgtasemel ühiskonnal elavad inimesed kasutavad aega, mis jääb üle hädatarvilikust töö ajast, just puhkusele ja niisama ajaviiteks, mitte aga täiendavaks tööks. Kuid sellega kaasnes valitseva ühiskonnakihi esiletõus. Valitsev ülemkiht korraldas peaaegu kogu ühiskonda. Kuid see aga suurendas antud ühiskonna kihi võimu ja jõukust. Kumb neist teguritest oli esimene, ei ole veel teada.
Mõned teadlased arvavad seda, et valitsev ülemkiht eelkõige korraldas inimühiskonda ja ülejäänud ühiskonna hulk leppis sellega alguses vabatahtlikult. Inimesed, kes olid võimekamad ja ettevõtlikumad, hakkasid ühiskonna arenedes täitma ülesandeid, mis ühiskonnale kasulik oli. Enamasti neid inimesi austati. Nende prestiiž oli ühiskonnas kõrge. Nende inimeste positsioon kandus edasi ka nende järeltulijatele. Nad hakkasid ühiskonnas suurenevat rikkust ära kasutama oma enda isiklikes huvides ja suurendasid seeläbi oma võimu. Niimoodi kujuneski neist valitsev ülemkiht, kellel võim oli ainult päritav. Selles mõttes oli vältimatu ühiskonna arengus see, et mingisugune ülemkiht hakkas valitsema alamkihti. Ühiskonna paremaks korraldamiseks kujuneski välja riiklus. Ühiskonna ülemkiht juhtis ühiskonda ilmselt kõige laiemas mõttes. Näiteks lahendati erinevaid tülisid, korraldati naabritega suhteid, juhiti sõjategevust jne. Koguti ka tagavarasid, et ikaldus- ja näljaaastatel neid ilusasti välja anda.
Mõned teadlased arvavad, et esimesed riigid tekkisid seepärast, et oli vaja luua ja korrastada ulatuslikke niisutussüsteeme. Vähemalt peetakse seda üheks peamiseks esimeste riikide tekke põhjusteks. Näiteks tõendid näitavad seda, et Mesopotaamias ja Egiptuses hakati ehitama kanaleid ja tammesid peaaegu tsivilisatsiooni tekkimisega samal ajal. Mõned arvavad, et isegi varemgi. Kasutati väga suurt tööjõudu, et luua ja korrastada niisutussüsteeme. Ülemkiht saigi esile kerkida siis, kui mobiliseeriti ja juhiti väga suurt rahva hulka. See aga võimaldas tekkida range riiklikku korralduse. Kuid teised teadlased peavad hoopis vägivalda ja sundlust põhjuseks, et miks kujunes välja ühiskonna kihistumine ja riiklik korraldus. Nende arvates on ülemkiht allutanud ülejäänud ühiskonna oma võimule ja sundinud nende heaks tööle. Näiteks vallutussõjad võisid seda võimaldada. Vallutatud territooriumi elanikud olid sunnitud vallutajatele maksma andamit. Niimoodi kasvas eriti just valitsejate ja juhtide jõukus ja võim, sest enamik andameid läks just neile. Seejärel oli neil võimalus ka oma küla elanikke vallutada ja sundida neid maksma andameid. Nii tekkiski ühiskonnas ebavõrdsus. Kuid ülemkiht tugevdas ja kindlustas oma positsiooni ühiskonnas ning lõid tasapisi range riikliku korralduse. Riikliku korraldusega sunniti alamrahvast rohkem tööle. Kuid selline asjaolu tuli ühiskonnale pigem kasuks, kui kahjuks. Kuid seda tehti alamkihtide heaolu arvel. Kuid antud arusaama järgi on riik pigem ülemkihi vahend, millega võimaldas allutada alamkihti ja nende töö vilja. Mõlemat eespool välja toodud põhjust ei ole teadlaste poolt üheselt vastu võetud. Vaieldakse tsivilisatsiooni ja riigi tekke põhjuste oletuste üle. Sellepärast arvavad paljud teadlased, et tsivilisatsiooni tekke põhjus ei ole kõikehõlmav ja üks ühele. Arvatakse, et tsivilisatsiooni ja riigi tekkimine sai võimalikuks just mingite soodsate tegurite kokkulangemisel. Kuid erinevates territooriumites võis tsivilisatsiooni arenemine ja selle konkreetsed tekke põhjused olla erinevad. Tsivilisatsioonide tekke põhjused olid kindlasti väga seotud religioossete maailmavaadetega. Arvati seda, et jumalad soosivad just edukamaid ja võimekamaid inimesi. Kui aga jumalad neid soosivad, siis ka teised inimesed usaldavad ja loodavad nende peale.
Kunagi arvati, et ülemkiht pälvis jumalate soosingu ja seepärast osutus jumalatele meelepäraseks ka nende loodud riiklik korraldus. Nii oligi riiklik korraldus algusest peale kooskõlas ühiskonna usuliste tõekspidamistega. Sellepärast kuulus ülemkihile ka veel preestrivõim. Neil oli voli ja kohustus teostada terve kogukonna nimel usulisi kombetalitusi. Mõndades tsivilisatsioonides arenes niimoodi välja valitseja enda jumalaks peetav komme. Seda siis loomulikult läbi ühiskonna arengu ja valitsejavõimu suurenedes. Tänu kirja tekkimisele jaotavad ajaloolased inimajaloo kindlateks perioodideks. Inimkond hakkas kirja tundma alles siis, kui tekkisid esimesed tsivilisatsioonid Mesopotaamias ja Egiptuses. Just kirjalike allikate pärast me ju neid tsivilisatsioone tänapäeval tunnemegi ja ka kogu hilisemat inimajalugu. Sellest ajast peale on maailmas toimuvatest sündmustest tundunud nüüd palju terviklikum pilt. Seda aega, mil hakkasid esimest korda ilmuma kirjalikud tekstid, tähistab esiaja ehk muinasaja lõppu. Alanud oli ajalooline aeg, mis omakorda jaotub vanaajaks, keskajaks ja uusajaks. Kuid selline aegade jaotus siiski ei hõlma kõigi maade ja maailmajagude ajalugu. Vanaaeg tekkis siis, kui Mesopotaamias ja Egiptuses tekkis tsivilisatsioon. Sellises ajalooperioodis tekkis ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsioon. Klassikalist antiiktsivilisatsiooni nimetatakse sageli just muistset Kreekat ja Roomat koos. Antiikaega tähistab aega, mil muistne Kreeka ja Rooma kujunes, õitses ja langes. See on umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr. Vanaaja lõpp tuli koos klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõpuga. See sai juhtuda viimase Lääne-Rooma keisri kukutamisega aastal 476 pKr. Seejärel tuli keskaja periood. Euroopa ajaloos oli antiiktsivilisatsiooni langus äärmiselt oluline. Kuid sellegipoolest ei hõlma vana- ja keskaja piiri ilmnemine tsivilisatsioone, mis jäävad Euroopast üsna kaugele. Näiteks Hiinas ja Indias jätkus areng nii, et ei toimunud suuremaid muutusi. Nende areng toimus nö. sirgjooneliselt. Kuid seevastu Ameerikas olid sellisel ajal tsivilisatsioonid veel kujunemas.
Inimesed on aja jooksul muutnud enda tarbeks loodusvarasid ainelisteks või mitteainelisteks hüvedeks, et ennast kuidagi ära elatada. Osa nendest moodustavad tarbeesemed nagu näiteks riided, toit, eluasemed jne. Teise osa moodustavad sellised hüved, mis on vajalikud tootmise jätkamiseks. Nendeks on näiteks energia, oskused, materjalid, tööriistad jne. Ajaloo jooksul on inimesed valmistanud esemeid väga erinevalt. Näiteks inimeste eellased Homo habilis´ed valmistasid kivist ( täpsemalt ränikivist ) relvi ja tööriistasid, et jahtida loomi ja neid söömiseks tappa. Tükk aega hiljem hakkavad inimesed aga kaevandama ( näiteks vaske ja ränikivi ). Pärast seda hakati esemeid valmistama juba rauast ( näiteks relvi ja tööriistu ). Keskaja suurim saavutus oli J. Gutenbergi trükikunsti leiutamine, mis mõjutas inimkultuuri kõige rohkem. Inimkonna tööstusrevolutsioon toimus 18. ja 19. sajandil, mis algas Suurbritanniast ja levis sealt teistesse Euroopa riikidesse ning mujale maailma nagu näiteks Põhja-Ameerikasse ja Venemaale.
Tööstuslik pööre tõi suured muutused paljudesse inimtegevuse valdkondadesse nagu näiteks põllumajandusse, tootmisse, transporti ja kaevandamisse. See muutis põhjalikult kogu inimühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja isegi kultuurilist eksisteerimist. Vabrikutootmine asendas manufaktuurset tootmist, mis sai alguse 18. sajandi Suurbritannia tekstiilitööstusest. Kogu tööstusrevolutsiooni aja põhilisemaid tunnuseid ongi see, et inimese tööjõu asemel hakati üha rohkem kasutama masinaid. Üheks olulisemaks leiutiseks 18. sajandil peeti aurumasinat, mis oli suure kasutusalaga tehnoloogia. Kuid masinad vajasid materiaalset ressurssi ja inimesi, kes neid looksid ja toodaksid. Alguses kasutati Suurbritannias orjakaubandust uute masinate tootmiseks ja kasutusele võtmiseks. Sealhulgas ka Kariibi mere saarte suhkruroo viljelemist. Juba esimesed vabrikud loodi 18. sajandi alguses. Kanalite ehitamine sajandi teisel poolel aitas vabrikute arengule veelgi kaasa. Inimesed olid sunnitud vabrikutes tegema palgatööd, sest masinad võtsid üha rohkem inimeste tööjõudu. Palgatöölised on inimesed, kes müüvad oma tööjõudu, et ennast kuidagi ära elatada nii nagu seda tehakse ka tänapäeval. Inimühiskonnas tekkis peale masintootmise leiutamist kaupade tootmine ja selle ost ehk turg. Turg on väga suur tegur mõjutamaks kaupade tootmist. See tähendab seda, et nõudlus tingib kaupade tootmise mõtekust. Erinevate tootjate vahel tekkis konkurents, mis väga tugevalt mõjutab toodete kvaliteeti ja nende hindasid. Konkurents on ju see, mis hoiab erinevatel toodetel sõbraliku hinna all. Kusjuures kaupade tootmine vajas ka veel toorainet. 18. sajand oli aga inimkonna tööstusajaloos üks olulisemaid pöördepunkte. Näiteks 18. sajandi alguses töötas juba maailma esimene vabrik, milleks oli siis vee jõul töötav inglise John Lombe´i siidiketrusvabrik. Kuid varsti pärast seda hakkasid masinad ja sõidukid töötama aurumootori abil. Juba 18. sajandil töötati välja sellised esemeid valmistavaid tööriistu nagu treipingid, freesid ja puurid. Elektri kaasamine 19. sajandi tööstusele oli aga järjekordne suur edasisamm. Näiteks sellel sajandil asendati kõik aurumootorid elektrimootoritega.
Elekter võimaldas esimest korda luua ka kunstlikku valgust. 20. sajandi alguses luuakse koosteliin, mis võimaldas lihtsamat, kiiremat ja odavamat suurtootmist. Esimesena kasutas seda Henry Ford. 20. sajandi keskpaiku leiutati plast, mida tööstuses ohtrasti kasutatakse. Umbes samal ajal ilmuvad tööstusvabrikutesse arvutid ja tööstusrobotid, mis võtavad inimestelt üha rohkem tööd üle. Kuid juba 21. sajandi alguses võidutseb 3D-printeritehnoloogia võidukäik maailmatööstuses. See võimaldab toota mistahes esemeid. Väga vanadel aegadel tootis talupere endale kõik, mis vaja läks. Kuid tänapäeval on kujunenud tööjaotus. See tähendab seda, et valmistatakse ja müüakse seda, mida kõige paremini teha osatakse. Teisi asju, mida vaja läheb, ostab inimene juba saadud tulu eest. Kui aga inimesel on rohkem vaba raha ehk kapital on juba olemas, siis on tal võimalus luua oma ettevõte. Ettevõttel on olemas tootmisvahendid ja töölised, kes valmistavad väga palju erinevaid kaupasid, mida siis müüakse. Ettevõte katab oma kulutused saadud tulu eest. Igasuguse ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja enamasti selleks ka jätkatakse ja laiendatakse oma tootmist. Väga primitiivne ja aeganõudev tootmine oli naturaalmajanduslik tootmine, mille korral valmistasid inimesed kõike käsitsi, mida elus vaja läheb. Kaubandust ei saanud sellisel juhul olla, sest tööjaotust erinevate piirkondade vahel ei eksisteerinud. Naturaalmajanduselt mindi üle kaubatootmisele alles inimtsivilisatsiooni pika arengu jooksul.
Göttingeni Ülikooli filosoofia- ja majandusprofessor Johann Beckmann oli esimene inimene, kes võttis kasutusele termini „tehnoloogia“ ja seda aastal 1772. Tehnoloogia on inimeste oskuste kogum ( laialdaselt arvatakse, et lihtsalt masinate ja seadmete kogum ), mida on vaja tootmises. Erinevaid tehnoloogiaid on kasutanud inimkond juba tuhandeid aastaid. Kuid tegelikult on tehnoloogiline nähtus inimkonnast palju vanem. Nii on tegelikult ka teiste ainult inimühiskonnale omistatud nähtustega nagu näiteks sotsiaal-, haldus- ja kultuurinähtused. Seda, mida me nimetame tehnoloogiaks, on kasutanud peale inimese ka paljud teised looma liigid. Näiteks juba mõned sajad miljonid aastad varem oskasid paljud putukate, linnu ja reptiilide liigid kujundada oma ümbritsevat keskkonda vastavalt oma vajadustele. See sarnanes väga praegusaja inimeste tehnokultuuri aspektidega. Näiteks nad ehitasid pesasid, kasutasid erinevaid materjale, lõid urgusid, kasutasid kive ja kaikaid töövahenditena. Kui inimkond eksisteeris juba rohkem kui pool oma evolutsiooni ajast, hakkas ta oma tehnoloogilise pagasiga ületama ülejäänud loomariiki. Väga paljud oskused, mis vajavad tehnilist taipu, hakkasid väga kiiresti arenema siis kui võeti kasutusele tuli. Tule kasutusele võtmist peetakse üheks esimeseks suureks evolutsiooni progressiks inimkonna ajaloos.
Inimest ümbritseb tehniline maailm, mis ei ole päritav geneetiliselt. Selle loojaks on inimese aju. Geneetiliselt päritavad võivad olla ainult inimese tehnilised ja loovad oskused. Tehnilise maailma aluseks ja isegi sünnitajaks on inimkultuur. See tähendab seda, et tehniline maailm on välja arenenud just kultuurist. Tehnika kasutusele võtmisega muutusid väga paljud inimese ja ühiskonna valdkonnad. Kuid see juhtus alles pärast turumajanduse poolt põhjustatud revolutsiooni tööstuses. Tänapäeval ei ole olemas peaaegu mitte ühtegi valdkonda, kus ei kasutata tehnoloogilisi meetodeid. Inimühiskonna haldusosa demokraatlik muutumine oli aga turumajanduse eelduseks ja seega ka tehnilise maailma tekke eelduseks. Demokraatliku turumajanduse arengu tehniline areng ületas alati ükskõik millise käsumajandussüsteemi arengut. Üheks peamiseks põhjuseks, et miks tehniline maailm hakkas niivõrd arenema ja domineerima, oli see, et ilmnema hakkas turumajanduse demokraatlik õigusriiklus ja isereguleerimismehhanism. Kuid turumajanduse evolutsioonis ( ja seega tehnilise maailma arengus ) eristatakse kolme järgmist faasi. Tööstuses ja transpordis hakati Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas rakendama aurujõudu ja mehaanilisi töömasinaid. Selles peamiselt seisneski varakapitalistlik turumajandus. Kuid sellest järgmine turumajanduse tase sisaldas juba sisepõlemismootorite ja elektrotehnika pealetungi. Seda seostatakse ka börsikapitalismiga. Järgnes elektroonika ja automaatika progress. Need olid otseselt seotud inimühiskonna globaliseerumisega. Näiteks aitas globaliseerumisele kaasa transpordi kiire areng. Tänapäeval on ju võimalik liikuda ükskõik millisesse Maa punkti vähem kui 24 tuuniga. Hakkas ka välja kujunema ja arenema teaduse rahvusvaheline koostöö ja rahvusvaheline patendinduse ja litsentsikaubanduse õiguslik korraldus. Ja kõige lõpuks oli infotehnoloogiline progress nimega internet läbimurdeks väga paljude valdkondade jaoks. Ilma internetita ei kujutaks tänapäeva elu varsti enam ettegi. Inimkonna tehnoloogiline areng on üha enam globaliseerumas. Seetõttu ei ole enam riikide ja rahvaste lokaalne tehniline areng nii tähtis nagu seda oli varem. Kõrgtehnoloogiat võimaldab rahvusvaheline kapitali liikumine tuua sellistesse kohtadesse, kus on selle rakendamiseks olemas kõik vajalikud tingimused. Kuid isegi sellisel juhul peab olemas olema eeldused nagu näiteks rahvastiku kultuuritase, demokraatia vorm ja isegi soodustav õhkkond. Tegurid, mis mõjutavad neid just positiivselt, on valdavalt üldised või spetsiifilised. Nende üldiste tegurite hulka kuulub näiteks majanduspoliitika, õigusriiklus. Kuid spetsiifiline tegur hõlmab peamiselt töökultuuri, eetikat, haridussüsteemi jne.
Inimene on loonud tehnoloogia, mis asendab paljusid tema füüsilisi ja vaimseid võimalusi. Näiteks inimene ei pea enam iseenda higi kaudu oma kehatemperatuuri stabiliseerima, kui ta kasutaks selle asemel eluruumidesse paigaldatud õhukonditsioneere. Inimene ei pea enam postimajas lugema ümbrikutelt postiindekseid ja sorteerima erinevaid kirju, sest selle töö teevad ära nüüd skännerid ja arvutid. Erinevaid võõrkeelseid tekste tõlgivad arvutitesse programmeeritud tarkvarad iseseisvalt ja isesõitvad autod navigeerivad ilma juhita. See kõik tähendab seda, et tehnoloogia võtab üha rohkem tööd inimestelt ära. Kui inimkond jõuab oma arengus sellisele tasemele, et luuakse tehisintellekt, siis ka sellel on omad kindlad mõjud meie tehnogeensele ühiskonnale. Näiteks paljud inimese eluvaldkonnad automatiseeruvad. See tähendab seda, et enamus töid teevad inimese eest juba robotid ( tehisintellektid ). Näiteks kogu tööstus võib olla täielikult automatiseeritud tehisintellektide poolt. Mõtlevad autod sõidavad inimese eest ja nii ei saa enam tekkida autoõnnetusi. See võib tähendada ka seda, et kogu transport võib olla mingil moel automatiseeritud just tehisintellektide poolt. Juba praegugi võib täheldada seda, et robotid võtavad üha enam inimestelt töö üle. Tuleviku ühiskonnad võivad olla täielikult automatiseerunud. Ja seega vabaneb inimene peaaegu täielikult töötamise vajadusest ehk tööklassi staatusest. Näiteks tehastes on juba ammu asendatud inimtöölised robotitega ja üldse on lihttööde tegemised automatiseeritud. Kuid ühiskonna üldise arengu jooksul jõuab automatiseerimine ka teenindussektorisse. Näiteks praegusel ajal on Eestis juba loodud digiretsepti infosüsteem ja Inglismaal Londonis Heathrow lennujaamas on loodud pagasitöötlemisautomaatika. Mida aeg edasi, seda enam inimesi asendatakse robotitega ja paljud eluvaldkonnad automatiseeritakse. Näiteks paljudes maailma suurlinnades on valmis ehitatud automaatseid parkimismaju. Sõidukeid on võimalik parkida isegi mobiiltelefoniga, mille korral mõne rakenduse kasutamisel pargib auto parklas ennast ise. Mida aeg edasi, seda enam töökohti saavad robotid, mitte enam inimesed. Kuid roboteid kasutatakse pigem lihtsate teenuste ja liinitöö korral. Kuid selline dendens soodustab inimeste töötuse suurenemist, kui robotid ja automaatika inimeste töö üle võtavad. Inimeste tööjõud üha enam kallineb ja seetõttu on jälle soodne robotite ja automaatika pealetung, näiteks teenindussektoris. Kuid inimühiskonna ajaloo kulgu jälgides on näha seda, et tehnoloogia nii loob kui ka kaotab inimeste töökohti. Automatiseerimine ja robootika võtab inimestelt üha enam töökohti ära ja samas uusi ametikohti ei tule inimestele nii kiiresti juurde. Ja pealegi uusi töökohti on kallis luua.
Praegusel ajal võib arvata seda, et kõik paremaks eluks vajalik on juba olemas ja midagi väga radikaalset uuendust või ideed maailmas hästi elamiseks enam ei teki. Nii on arvanud ka Kanada Briti Columbia Ülikooli majandusteaduste professor James Brander. Näiteks põllumajanduses, energiatööstuses, transpordis ja ka meditsiinis on juba praegu uudsete ideede osakaal märgatavalt vähenenud. Kõik heaks eluks vajalikud asjad on juba välja mõeldud ja seetõttu võib öelda seda, et meie maailm on nagu juba valmis. See võib tunduda üsna äärmusliku väitena, kuid see ju ka tegelikult nii on. Näiteks jalgratas sai tänapäevase kuju juba 1920. aastate alguses, kuid siiani seda ainult täiustatakse paremate materjalidega ja uute rakenduslike vidinatega. Niimoodi jääb jalgratas oma põhiolemuselt ikkagi 1920. aastate tasemele. Tänapäeval ei looda enam üliinnovaatilisi leiutisi, vaid hoopis toimub vanade asjade täiustamised ja uuendused. Seega läheb enamik innovatsiooniks mõeldud raha lihtsalt raisku. Midagi täiesti uut ei leiutata, vaid selle asemel parandatakse vanu.
Näiteks tänapäeva autod on oma põhiolemuselt ikkagi ju samasugused, mis need olid näiteks 1910. aastatel. Ka arvutid ei ole oma põhiolemuselt juba aastakümneid muutunud ja viljakasvatuses kasutatakse ikka veel samasuguseid meetodeid, mis olid kunagi kasutusel Mesopotaamias. Tänapäeval saadakse energiat ikka veel fossiilsetest kütustest, mis olid kasutusel ka juba 19. sajandil. Kümneid aastaid oli aega selleks, et teadlased mõtleksid välja uusi energiaallikaid. Kaitsesüstid ja antibiootikumid olid kunagi väga innovaatilised, mis aitasid haigustega paremini toime tulla. Kuid tänapäeval ei ole meditsiinis juba väga kaua aega välja tuldud uute medikamentidega, mis aitaksid kogu inimkonda. Paljud ettevõtted huvituvad ainult suurtest kasumitest, sealjuures ka ravimifirmad ja seetõttu luuakse peamiselt nn meelelahutusravimeid nagu näiteks „Viagra“. Juba praegusel ajal loodud leiutised muudavad inimeste elukvaliteeti vägagi heaks. Kuid tänapäeval on inimesed kõigega ja kõigiga seotud, kuid nüüdisaegseid probleeme ei saa lahendada olemasolevate leiutistega. Näiteks inimkonna rahvaarv suureneb väga kiiresti, viljakas maa väheneb, muutub kliima, looduskeskkond hävineb ja suureneb üha enam inimkonna vajadus energia järele. Kui praegu ei looda innovaatilisi tehnoloogiaid, siis inimkonna eksistensi ohustavad probleemid ei kao ära. Innovaatilisi ideid tuleb juurde ilmselt siis, kui Maa loodus on ära hinnatud. Näiteks vee hinna tõusuga tekivad peaaegu kohe ( võrreldes sajandidega ) innovaatilised ideed, et kuidas veega säästlikumalt ümber käia. Ideed tulevad ilmselt ainult siis, kui on tunne märgatava ohu ees, mis võib ähvardada peaaegu kogu inimkonda. Selliseid olukordi on tegelikult ajaloos juba olnud. Näiteks energiakriis, mis esines 1970. aastatel, põhjustas selle, et investorid hakkasid rohkem investeerima arvutiteadusesse. Selle tagajärjeks oli arvutite arengu kiire kasv ja muutumine. Termotuumareaktori loomine annaks inimkonnale ammendamatud energiavarud. Näiteks koduarvuti töötamiseks on vaja energiat ja seda energiat annab meile elekter. Staatilist elektrit tundsid kreeka filosoofid juba 600 aastat eKr, kuid elektrist aru saama hakati alles 18. ja 19. sajandil. Tänapäeva maailma on ilmselt võimatu ettekujutada ilma elektrita, sest just elektrist sõltub küte, valgustus, energia jne. Kui elektrit ei oleks, siis ei saa töötada televisioon, arvutid, raadiod, kosmoselaevad.
Tegelikult ka automootor sõltub elektrist, sest see paneb põlema süüteküünalde abil küttesegu ning annab toite autolaternatele ja paljudele muudele juhtimisseadmetele. Kuigi automootori paneb liikuma mitteelektriline sisepõlemismootor. Elekter hoiab töös kogu tänapäeva maailma tehnoloogiaid ja seega ka inimühiskonna eluolu. See tähendab ka seda, et mingisugust energiakriisi pole siis enam olemas, kui suudetakse energiat toota termotuumajaamades. Meie tehnoloogilise maailma ülalpidamine vajab üsna palju energiat. Kuid praegused energiaallikad ( näiteks elektrienergia, tuumaenergia, tuuleenergia, hüdroenergia jne ) on keskkonnale ohtlikud, liiga kulukad või saavad nad juba mõne aja pärast otsa. Selles seisnebki inimkonna praegune energiakriis, mis on määravaks jõuks paljudele muudele asjadele poliitikas ja majanduses. Kuid termotuumareaktori väljatöötamine lahendaks meie praegused energiakriisid. Termotuumaenergia, mis seisneb kergete aatomituumade liitumisel vabaneva energia tootmisel, on üsna keskkonnasõbralik ja ammendamatu. Meie tehnoloogilise maailma ülalpidamine ( näiteks erinevad tööstused, autod, arvutid, mobiilside, televisioon, transport jne ) vajab aga väga palju energiat.
Universumis eksisteerivaid tsivilisatsioone võib primitiivselt klassifitseerida vastavalt nende tehnilise arengu järgi. Selle järgi on eksisteerivaid tsivilisatsioone ainult kolme liiki: tsivilisatsioonid, mis ei oma tehnilist arengut üldse või väga minimaalsel tasandil ( näiteks oli selleks kunagine kiviaja või keskaja inimkond ); tsivilisatsioonid, mis omavad vajalikuks elutegevuseks juba arenenut tehnoloogiat ( näiteks tänapäeva inimkond pärast suurt tööstusrevolutsiooni ) ja tsivilisatsioonid, mis ei vaja enda ellujäämiseks mingeid ressursse ega tehnoloogiaid ( näiteks inimene pärast surma ). Vastavalt tsivilisatsiooni arengu tasemele võib selle vastav klassifikatsioon ajas muutuda ja ka nende piirid on üsna hägusad. Kuid õigem oleks Universumi tsivilisatsioone klassifitseerida ainult nende elutegevuse ( s.t. enda elatumise ) järgi. Näiteks inimühiskonna toimimiseks peab iga inimene sellele panustama oma aega tööl käies. Kuna seda ei tee keegi vabatahtlikult, siis inimühiskonnas eksisteerib nö. sundlus rahanduse näol. See tähendab seda, et absoluutselt igasuguse kauba omandamise või teenuse kasutamise eest peab maksma teatud tasu ja see eeldab inimese maksejõulisust, mis omakorda tingibki tööl käimise vajaduse.
Inimese sissetulekut saab võimaldada ainult enda tööjõu rakendamine ühiskonna huvides. Kuid selleks, et inimesed saaksid tööl käia, peab ühiskond inimestele pakkuma tööturgu. Ja ka vastupidi – et inimesed saaksid kasutada ühiskonna üldiseid hüvesid ehk kaupasid ja teenuseid, tuleb inimestel endal pakkuda ühiskonnale tööjõudu ehk ressursiturgu. See tähendab seda, et erinevate kaupade ja teenuste vahetamine saab toimuda ainult nende kahe suure turu olemasolu korral. Valitsuse olemasolu on tarvilik ühiskonna õiglase toimimise pärast. Et tarvitavad kaubad ja teenused oleksid õiglaselt kättesaadavad igale inimesele, ongi selleks vaja valitsuse struktuurset ühiskonna reguleerimist. Inimese sissetuleku ( ehk kuupalga ehk tehtud töö tasu ) suurus sõltub eelkõige nõudluse ja pakkumise suhtest. Kuid eluvormi eksisteerimine ilma füüsilise kehata ( ehk ainult mateeria väljana ) avaldab tohutut mõju ühiskonna struktuurile ja selle elutegevusele. Näiteks surmalähedaste kogemustega inimesed on kirjeldanud oma kogemusi nõnda: „Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Keegi ei tundnud vajadust magada... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari.“ Elu olemus ja selle füüsilised võimalused inimese kehavälises olekus langevad erakordselt hästi kokku ka bahai usundi ettekujutusega inimese surematust hingest: „Bahai usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või karistuspaikadele, vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole materiaalne, ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus. See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks pole vaja teatavat „aega“ või „kohta“. Aega ja kohta ( ehk ruumi ) selles mõttes, nagu me neid tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“ Sellisel juhul erineb ühiskonna elutegevus tunduvalt sellest, kuidas me praegusel ajal elame või oleme ette kujutanud elu tuleviku maailmas.
Kogu tsivilisatsiooni hierarhia ja selle elukorraldus on erakordselt teistmoodi, kui seda ette kujutatakse ulmefilmides ja fantaasiakirjanduses. Ka sellised ühiskonna ja inimeste elukvaliteedi probleemid, mis kaasnevad praeguse maapealse majanduseluga, lakkaksid täielikult. Kogu meie elutalitlus oleks suures ulatuses teistsugusem ja hulga lihtsam, kui praegune Maal elavate inimeste elu korraldus. Näiteks üks mõjudest avalduks transpordis, sest sellises ülitsivilisatsioonis ei ole vaja mitte mingisuguseidki sõiduvahendeid. Seda sellepärast, et eluvorm eksisteerib elektromagnetväljana ja seetõttu selle füüsikalise välja levimiskiirus ruumis võib olla palju suurem kui inimesel, kes kasutab ruumis liikumiseks ainult oma jäsemeid. Sellises ülitsivilisatsiooni elutalitluses muutuksid tarbetuks igasugused transpordivahendid – alates allveelaevadest lõpetades lendavate autodega ( mida on ulmefilmides sageli ettekujutatud ) ja lennukitega. Niimoodi muutuks kogu ühiskonna pilt. Kuid transpordi kadumisega muutuksid olematuks ka sellega seotud spetsiifilised probleemid. Näiteks õhusaaste, mida võivad põhjustada mõningate transportide liikide heitegaasid, muutuksid olematuks. See on ka planeedi kliima soojenemise üks tekke põhjustest. Morphusolendid ( näiteks Maal elavad inimesed ) sõltuvad ka Maal elavast elusloodusest, millega tuleb inimestel “planeeti jagada”. Elus püsimiseks saab inimene oma energia keemiliselt, see tähendab toidu ja vee kaudu, mis saadakse loomadelt, taimedelt ja veekogudelt. Selline sõltuvus elusloodusest aga amorphusolenditel puudub, sest nendel eksisteerib energia elus püsimiseks lõpmatult kaua aega, kuna valgusolendi kiiratavad valguslained eksisteerivad lõpmata kõverdunud aegruumis lõpmata ajaperioodi jooksul. Keemilist energiat, nagu toitu ja vett, ei ole neil enam vaja. Amorphusolendi energiaväli eksisteerib umbes nii nagu näiteks planeet Maa magnetväli, mis ei vaja eksisteerimiseks “toitu ega vett”. Näiteks kui Maal ei eksisteeriks mingil põhjusel enam taime- ega loomariiki, siis sureks inimkond väga kiiresti nälga. Kuid amorphusolendeid see ei mõjuta, sest nemad ei sõltu “lihast”. Kui eluvorm ei sõltuks elus püsimiseks enam keemilisest energiast ( ehk toidust ja veest ), siis muutuksid olematuks ka maailma toidu probleemid ja toidu valmistamisega kaasnevad protsessid ja tehnoloogiad. Näiteks ei ole inimestel vaja enam kasutada külmkappe, pliite, teekanne, vee kraane jne.
Ei ole tarvidust enam ka sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid, arvutid, televisioon jne. Ametliku definitsiooni järgi on arvuti masin, mille otstarbeks on tehete sooritamine ehk andmete hõivamine, säilitamine, töötlemine, väljastamine ja edastamine vastavalt etteantud reeglitele. Laiemalt või piltlikumalt võib arvuti tähendada virtuaalset reaalsust loovat mehaanilist või elektroonilist masinat, mis võimaldab kuulata muusikat, vaadata filme ja pilte, lugeda kirju, ise reaalsust animeerida, teistega kommunikeeruda, mängida erinevaid mänge jne. Sarnaselt võib mõista ka internetti virtuaalse reaalsusena. Ka inimese aju loob ümbritsevast maailmast virtuaalse tegelikkuse. Ülitsivilisatsiooni arengu tasemel kasutatakse sellist aju omadust inimeste vajaduste rahuldamiseks. Näiteks Jaron Lanier on juba varem välja käinud idee, et virtuaalreaalsus võib osutuda keele kommunikatsioonist uueks võimaluseks inimeste vaheliseks suhtlemiseks. Virtuaalses reaalsuses luuakse realiteete, nendest enam ei räägita.
See tähendab seda, et seal ei kirjeldata neid, vaid neid luuakse. Sellise virtuaalreaalsusega looksime absoluutselt kõike seda, mida muidu peame looma reaalsete ehk füüsiliste ( tehnoloogiliste ) vahenditega. Näiteks oleks inimene suuteline nägema filme või kuulama muusikat ilma, et need objektiivselt olemas oleksid. See tähendab seda, et need on olemas inimese enda peas, mis on esitatud nii nagu näeks seda otse arvuti- või kinoekraanilt. Selline võimalus, mis varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel, kasutatakse teadlikult ära tervetel inimestel. Selle tulemusena ei pea inimene enam tarbima näiteks arvuteid, mobiiltelefone ega muid infotehnoloogilisi seadeldisi, sest näiteks arvuti ekraanil kuvatud visualisatsioon esitub selle asemel nüüd inimese ajus ja seega arvab inimene seda visualisatsiooni nägevat väljaspool aju. See tähendab seda, et inimese enda aju loob nüüd kõik selle, mis varem võimaldasid esitada ( s.t. luua ) ainult tehnilised seadeldised nagu näiteks telekas, arvuti, telefon jne. Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone, mida tegelikult ( s.t. objektiivselt ) ei eksisteeri. Seepärast ei ole tarvidust enam sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid, arvutid, televisioon jne. Ei ole enam vajadust edastada inimestele kaablite või laserite abil informatsiooni. Selliseid tehnoloogiaid ei ole enam vaja tarbida. Maal elavad inimesed sõltuvad täielikult just tehnoloogilistest vahenditest nagu näiteks autodest, arvutitest, mobiilsidest jne. Kuid sellised tehnilised abivahendid tegelikult ainult korvavad meie vaimseid ja füüsilisi puudusi, mis on tingitud bioloogilistest ja psühholoogilistest piirangutest. Näiteks inimene ei suuda füüsiliselt joosta ( ehk levida ruumis ) kiirusega 200 km/h. Just sellise “inimliku puuduse” korvab ära meie tehnoloogia saavutused – näiteks autod, lennukid, laevad jne. Kui aga inimene ei sõltu enam oma kehalistest piirangutest ( s.t. eksisteerib ainult elektromagnetväljana ), siis esineb inimesel vastava välja füüsikalised omadused. Sellisel juhul ei ole vaja enam autosid ega ka sidevahendeid, sest inimese füüsilised ja ka psüühilised võimalused on nüüd palju suuremad kui seda muidu füüsiline keha võimaldaks. Selline amorphusolendiks kutsutav inimene ei sõltuks üldse tehnoloogilisest maailmast. See tähendab seda, et ollakse täielikult sõltumatu “materiaalsetest piirangutest”. Just selles seisnebki kogu ülitsivilisatsiooniteooria põhimõte.
Ulmefilmides ja fantaasiaromaanides on kujutatud tuleviku maailmasid ülitehnologiseeritutena, mille korral vajaksid inimesed kõikjal näiteks mikrokiipe ja hõljuklaevasid. Tõeline kõrgelt arenenud tsivilisatsioon neid tehnoloogiaid enam ei vaja. Kuna sellises ülitsivilisatsioonis pole vaja enam midagi toota, sest midagi enam ei tarbita, siis seega hääbub tarbimiskultuur, mis põhjustab kogu tööstuse ( üks majanduse põhialuseid ) kadumist. See tähendab majandustegevuse otsest lakkamist. Näiteks autotööstust ( või mingi muu transpordi tööstuse haru ) ei oleks mõtet luua, sest autosid ei ole amorphusolenditele enam vaja ja koos sellega kaoks ära liikluskultuur ja ka osa üldisest infrastruktuurist. Kui ei esineks ka haigusi ( mis praegu võib inimestele tunduda võimatuna ), siis ei oleks vaja ka meditsiini ja seega haiglaid. Ka riiete kandmine ei ole enam tarvilik ja seega muutub tarbetuks ka tekstiilitööstus. Kogu inimühiskonna majandusliku tegevuse üheks põhialuseks ongi inimeste erinevate kaupade ja teenuste tarbimine. Seega on inimühiskonnad kui tarbimisühiskonnad. Tarbimise täielik kadumine ehk selle mittevajamine põhjustab sellise tsivilisatsiooni ühiskonna struktuuri, mis erineb totaalselt meile seni tuntud elutegevusest. Selles seisnebki ülitsivilisatsiooni olemuse põhimõte. Ülitsivilisatsiooni arengu aste ei seisne lihtsalt selles, et “kaotame kõik autod ja arvutid ära”, vaid selles, et eluvormid ei ole enam nendest asjadest sõltuvuses. Näiteks kehast väljunud inimene ei sõltu enam õhust ( sest elus püsimiseks pole tal enam vaja hingata ) ega sõltu ka ümbritsevast füüsilisest keskkonnast ( näiteks ilmaoludest, tormidest, looduskatastroofidest jne ). Inimeste seni väga piiratud bioloogilised ja psühholoogilised võimed ja omadused ( nagu näiteks mõtlemine, ruumis liikumine, energiavahetus jne ) on ülitsivilisatsiooni arengu astmes palju rohkemate ( s.t. suuremate ) võimalustega, mis muidu asendaksid kõikvõimalikud erinevad tehnoloogilised vahendid. Kõige suurem vahe, mis eristab elu inimühiskonnas sellisest mittemateriaalsest elust ( ehk võib religiooniteooria järgi öelda ka maavälisest elust ) seisneb aga isiku elatumises. See tähendab seda, et inimühiskonnas ehk planeet Maal peab inimene enda eksisteerimiseks igapäev tegelema enda elatamisega. Näiteks inimene peab elus püsimiseks igapäev toituma, kuid toiduainete saamiseks peab inimene suurem osa oma elust tegelema ühiskasuliku tööga, mille eest on võimalik saada tulu ( s.t. raha ) erinevate maksude maksmiseks ja igapäevase toidu hankimiseks.
Elus püsimiseks peab inimene tegema pidevat tööd ja niimoodi ongi elu inimühiskonnas välja kujunenud „töö eluks“. Kuid mittemateriaalse eluvormina ( s.t. inimesed oma kehadest väljunud olekutes ) puudub eluvormil otsene vajadus tegeleda pidevalt enda elatamisega, mis tuleneb isiku teistsuguse füüsilise keha omadustest. Isegi teaduse ja tehnoloogia areng ei ole inimühiskonnas suutnud sellist võimalust luua. Inimene on muutnud oma looduskeskkonda enda otstarbeks, kuid varem pidi inimene selleks ise muutuma vastavalt loodusele. Eksisteerides aga ainult elektromagnetväljana ei ole enam vaja neist kumbagi. Inimeste orjapidamine oli sajandeid tagasi ( kuid kestis ise sajandite jooksul ) väga üldlevinud. Tänapäeva õiguslik kord on selle juba ammu ära keelanud ja näidanud selle inimõiguste ränga rikkumisena. Selline pärisorjus on inimühiskonnas ära kaotatud juba 19. sajandil, kuid tegelikult on see inimeste seas lihtsalt oma kuju muutunud. Näiteks enamus ajast, mil inimene on ärkvel, tehakse tööd raha teenimise eesmärgil. Suurem osa arenenud ühiskonnas käiakse palgatööl viis päeva nädalas, neli nädalat kuus ja üksteist kuud aastas. Suurem osa ärkveloleku ajast peab inimene tegelema ühiskasuliku tööga, et ennast kuidagi ära elatada.
Pika aja jooksul on inimühiskonnast välja kujunenud tööühiskond. Kui aga mingil põhjusel tööd ei tehta või tööd ei leidu, siis ei saa ka vastavat tasu ja elukvaliteet selle arvelt ka langeb. Kõikjal on välja kujunenud olukord, kus inimesed elavad ainult selleks, et teha tööd ja teenida oma riiki. Üsna sageli osutub riigieelarve heaolu palju olulisemaks kui üksikinimese oma. Riigi majanduse elavdamine on kujunenud üksikinimese heaolust olulisemaks. Väga suur osa inimeste materiaalsest sissetulekust läheb just maksude maksmiseks, mis väidetavalt on vaja ühiskonna eluspüsimiseks. Vaesus on inimühiskonnas esinenud juba selle tekkimisest alates. Vaesuses elab tänapäeval märkimisväärne osa kogu Maa tsivilisatsiooni elanikkonnast. Ainuüksi tänapäeva Venemaal elab umbes 30% rahvastikust alla vaesuspiiri, mida näitavad riigi ametlikud uuringud. Paljude inimeste reaalne elu erinevates riikides on välja kujunenud ühiskonna materiaalseks teenimiseks, mis väljendub näiteks riigieelarve täitmises. Inimese elu mõte ja tegevus Maal on välja kujunenud materiaalse sissetuleku teenimises. Kuid elu ei tohiks seisneda ainult selles, sest elu on palju väärtuslikum. Selge on see, et väärtushinnangud elule või heaolule on inimestel väga suuresti varieeruvad ja enamasti isegi väärad. Töö tegemise aega võiks olla palju vähem, kuid selleks tuleb vastavalt muuta suurem osa inimühiskonna elukorraldusest. Umbes kolmandik inimeste elust kulub niikuinii une peale. Inimeste põhitegevus seisneb ainult enda elatamises ja seega kogu inimühiskonna elutegevus sarnaneb pigem loomariigi omaga, sest ka loomad on sunnitud enda eksisteerimiseks pidevalt toituma ja seda hankima. Ainult vorm ( s.t. elatamise viis ) eristab inimeste elutegevust loomadest. Kuna selline „mittemateriaalne“ eluvorm ei pea enda eksisteerimise aja jooksul tegelema enda elatamisega ( nagu seda teevad inimesed planeedil Maa ), mis üldiselt eeldab paikset eluviisi, siis nüüd on paikne eluviis asendunud nö. rändava eluviisiga. See tähendab seda, et taoline eluviis seisneb „uute maailmade“ ( s.t. paikade ) avastamises läbi tohutu Universumi. Universum on aga nii tohutult suur, et selle kõikide paikade ehk „maailmade“ ( näiteks planeetide või galaktikate ) avastamine võtab ilmselt lõpmatult kaua aega. Kuid õnneks on sellise „mittemateriaalse“ eluvormi ( täpsemalt öeldes selle esindava indiviidi ) eluiga aga lõpmatult suur. Sellisel ülitsivilisatsiooni elukorraldusel on olemas ka üks kindel puudus.
See puudus seisneb selles, et amorphusolend ei ole võimeline sigima ehk andma järglasi. Seda sellepärast, et neil puuduvad vastavad füüsikalised, keemilised- ja bioloogilised süsteemid nagu näiteks hormoonid, suguelundid, loode, sugurakud või munarakud. Ja seetõttu puudub neil ka sugu. Paljunemine on aga teatavasti üks elu põhitunnuseid, kuid amorphusolend ei ole võimeline paljunema ega jagunema. Paljunemine on üks olulisemaid eluavaldusi. Näiteks planeet Maal elavad isendid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui liik ei suuda enam anda järglasi, siis ta sureb välja. Erinevate liikide vahel enamasti ei esine ristumisi. Vastasel juhul oleksid nende järglased steriilsed. Kuid selliseid steriilseid hübriide ei loeta omaette liigiks. Näiteks kui ristuvad hobune ja eesel, siis nende järglased ( muulad ) ei anna enam järglasi. Sellepärast ei peeta muula omaette liigiks. Kuid eukarüootsed organismid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui on tegemist sugulise paljunemisega, siis uus organism areneb välja viljastunud munarakust. Sugurakud, mis ühinevad viljastumisel, võivad pärineda ühelt või kahelt vanemalt. Kui on tegemist ainult ühe vanemaga, siis nimetatakse seda iseviljastumiseks, kui aga kahe vanemaga, siis ristviljastumiseks. Ristviljastumise korral ühinevad kahe vanema geneetiline informatsioon järglase peal. Kuid organism pärineb ühest vanemast alati mittesugulisel paljunemisel. Mittesuguline paljunemine toimub eoseliselt või vegetatiivselt. Kuna kehast väljunud olekus ei ole isend võimeline sigima, siis vastavalt sellele muutub ka elumõte. Näiteks bioloogilise elu üks põhiliseimaid eesmärke Maal on anda edasi järglasi. Nii nagu terves loomariigis on ka suurem osa inimese elust Maa peal pühendatud pere loomisele ja selle üles kasvatamisele. See aga eeldab inimese isikliku elu puudumist. Ülitsivilisatsiooni elu staadiumis ei ole enam sigimine elu põhiliseim eesmärk. Suurem osakaal on nüüd inimese isiklikul elul. See tähendab seda, et elatakse nüüd vaid iseendale ja mitte teistele, mis omakorda ei tulene isekusest. See on ka põhjus, et miks surmalähedased kogemused on inimestele väga isiklikku laadi ja väga sageli jäävad isegi peresidemed tahaplaanile. Esile tuleb inimese isiklik „mina“ ja tõeline loomus. Kuid selleks, et amorphusolend oleks siiski võimeline paljunema, peab “väli muutuma aineks” ehk “amorphusolend peab muutuma aineliseks olendiks ehk morphusolendiks”.
Kehast väljunud inimese korral peab ta oma bioloogilisse kehasse tagasi minema, sest ainult nii on võimalik tal sigida nagu tavaline inimene. Kindlasti tundub see esmapilgul täiesti absurdsena, kuid ärme unusta seda, et ka surmalähedaste kogemuste korral läheb inimene ikkagi tagasi oma füüsilisse kehasse ja meditsiiniliselt tähendab see kliinilisest surmast tagasi ellu ärkamist. See aga tähendab omakorda amorphusolendite suurt sõltuvust morphusolenditest. Ja vastavalt sellele ka ülitsivilisatsioon ( mille moodustavad amorphusolendid ) peab siis samuti olema pidevalt sõltuvuses nö. tavalise tsivilisatsiooniga, mille moodustavad morphusolendid nagu näiteks Maal elavad inimesed. Selline tavatsivilisatsioon kindlustab ülitsivilisatsiooni jätkusuutlikuse arengu. Selles mõttes jaguneb ülitsivilisatsioon tegelikult kaheks suureks osaks: tsivilisatsiooniks, mille moodustavad morphusolendid, ja tsivilisatsiooniks, mille moodustavad amorphusolendid. Need mõlemad tsivilisatsioonid on omavahel sõltuvuses ja suguluses. Seega ülitsivilisatsioonid on tegelikult kaksiktsivilisatsioonid – s.t. kaks erinevat tsivilisatsiooni moodustavad ühe suurema. Amorphusolendi paljunemist võimaldab ainult füüsilise ehk ainelise keha olemasolu. Selleks võib olla näiteks inimene. Amorphusolendil puudub rakuline keha ehitus, mis esineb kõikidel teistel elusorganismidel planeedil Maa. Maaväliste tsivilisatsioonide maailmast ja nende eluolust on võimalik teada saada ainult siis, kui uurida üsna põhjalikult tulnukate inimröövide juhtumite ajalugu.
Nendest juhtumitest on võimalik teada saada, mida tulnukad on enda kohta kontaktleritele teada andnud. Röövide ajal toimuvad inimeste peal enamasti meditsiinilised protseduurid, kuid koos sellega on tulnukad inimestele pisut avalikustanud ka enda maailma olemust ja päritolu. Näiteks on nad mõista andnud seda, et mitte kõikide maailmaruumis eksisteerivate planeetide eluslooduse evolutsioonid ei sarnane planeet Maal oleva eluslooduse arenguga. Paljude eluvormide funktsioneerimised maavälistes keskkondades on palju iseäralikumad ja isegi liigirikkamad kui seda on näiteks Maa eluslooduse liigirikkus. Näiteks mõnede Päikesesüsteemiväliste planeetide eluolu ja areng on üsna keerulise stsenaariumiga, kuid samas mõnede areng on planeet Maa elusloodusest aga hoopis lihtsam. Tulnukad on kontaktleritele ise otseselt mõsta andnud, et mõistuslike olendite liigitused Universumis ( eluvormid üldiselt ) liigituvad kaheks: morphseteks ja amorphseteks eluvormideks. Morphsed olendid jagunevad veel omakorda kaheks suureks haruks – need on bioloogilised ja elektroonilised eluvormid. Morphsed olendid eksisteerivad ainena – need olendid on nagu meie ( Maa inimesed ), kes eksisteerivad aineosakestena ( elementaar- ja fundamentaalosakestena ) ning nende osakeste süsteemidena nagu näiteks hapnik, DNA, rakud, koed, organid, elundkonnad jne. Morphsetel olenditel eksisteerib peale mateeria välja ka aine ( nagu näiteks närvitegevuse korral neuron ja selle elektriväli ). Ka inimesed liigitatakse morphsete eluvormide hulka, samuti ka kogu planeet Maa elusloodus. Bioloogilised eluvormid on nagu planeet Maal eksisteeriv elusloodus, kes koosnevad elusrakkudest ja nendest moodustunud biosüsteemidest ( näiteks biomolekulidest, kudedest, organitest, elundkondadest jne ). Elektroonilised ( mehaanilised või mehatroonilised ) eluvormid on meie mõistes nagu näiteks robotid või küborgid. Need kujutavad endast iseseisvalt liikuvaid masinaid ( mis ei pea ilmtingimata koosnema rauast või erinevatest metallisulamitest ), milledel esineb tehisintellektuaalsus. Tehisintellektid võivad eksisteerida ka ainult virtuaalsetes maailmades ( näiteks arvutites ), ilma nende füüsilist kuju nägemata nagu näiteks robotite korral. Suur enamus maavälistest tsivilisatsioonidest moodustavad amorphsed olendid, kes on inimeste jaoks nagu vaimolendid ( valgusolendid ) või lihtsalt hinged. Need olendid eksisteerivad ainult psüühika ( teadvuse ) energiavälja vormina.
Selleks energiaväljaks on elektromagnetväli, mis eksisteerib ka morphsetel olenditel närvikudedes, kuid on sõltuvuses närvitegevusest. Amorphsed olendid eksisteerivad mateeria vormidest ainult väljana. See tähendab seda, et aine struktuur neil puudub ( näiteks aatomid, molekulid, elementaarosakesed jne ). Amorphsed olendid elavad sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust. Ka inimesed võivad muutuda amorphuslikeks olenditeks, kuid seda alles pärast indiviidi surma, mil inimese bioloogilise või kliinilise surma ajal eraldub närvikudedest elektromagnetväli ajatusse ja ruumitusse dimensiooni. Siis omandab inimene uue olemise vormi – eksisteerimise ainult energiaväljana. Inimesed elavad planeedil Maa tuntud mateeria vormidena – ainena ja väljana. See tähendab seda, et inimkehad koosnevad elementaarosakestest, aatomitest ja molekulidest ning omakorda nende osakeste süsteemidest nagu näiteks veest ( ehk H2O-st ), DNA-st, rakkudest, kudedest, organitest, elundkondadest jne. Universumis on orgaaniline keemia väga laialt levinud ja seega võib kõikjal leida süsinikul rajanevaid eluvorme. Näiteks polütsüklilist aromaatset vesinikkarbonaati ehk PAH´i molekule võib esineda tähtedevahelises ruumis päris ohtrasti. Kuid ülitsivilisatsiooniteooria järgi on inimene võimeline eksisteerima ka ainult energiaväljana ehk elektromagnetväljana – koosnemata samal ajal aineosakestest. Maal elavatel inimestel ei pea enda eksisteerimiseks olema tegelikult „füüsilist“ keha, sest ka ilma selleta on võimalik „elada“. Inimese teadvus on võimeline eksisteerima ka ilma kehata ( ehk ilma närvikoeta ) nii nagu elektromagnetlaine elektriväli ilma elektrilaenguta. Näiteks tähtede termotuumareaktsioonides toimub aine muundumine energiaks ( s.t. kiirguseks ) ja muutuvad elektriväljad võivad eksisteerida sõltumatult neid tekitatud elektrilaengutest. „Vaimud“ või „hinged“ ongi tegelikult oma olemuselt sellised „olendid“ või „inimesed“, kes eksisteerivad ainult mateeria väljana. Nad elavad „crisostelis“, s.t. sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust. Inimese bioloogilise ja/või kliinilise surma ajal eralduvad ajust elektriväljad, sest närvikoe rakud enam ei laengle ( nende aktiivsus on suuresti kahanenud või üldse lakanud ) ja see tähendab suuri muutusi neuronite populatsioonide ümbritsevas ruumis olevatele elektriväljadele. Muutuvad elektriväljad on võimelised eksisteerima sõltumatult nende tekitatud elektrilaengutest. Niimoodi saabki inimene eksisteerida elektriväljana, mille korral ei oma inimene enam füüsilist aju.
Selleks, et mõista inimese kehast väljumise füüsikat ( mis on kogu ülitsivilisatsiooniteooria aluseks ), peab teadma ajas rändamise teooriat. See tähendab seda, et ajas rändamise teooria ( ja ka selle tehnoloogia ) on aluseks inimese kehast väljumise füüsikale. Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada selliste paranormaalsete nähtuste olemasolu, mille korral näevad inimesed vaime või kummitusi. Need aga kinnitaksid seda, et teadvus on võimeline eksisteerima ka ilma füüsilise kehata ehk ajuta. Kui inimese kehast väljumine osutubki täiesti reaalseks, siis sellisel juhul muutub reaalseks ka inimese elu pärast tema surma ja seega ka Maailmataju religioosne maailmapilt, mis on kirjeldatud Maailmataju religiooni regioonis. Elu pärast inimese surma on teemana peaaegu kõikide maailma usundisüsteemide alustalaks ja selle teaduslik tuvastamine toob vaieldamatult kaasa ka kõik teised aspektid, mida siis religioon meile õpetab. Kui inimeste kehast väljumised on tõesti reaalsed, siis peaksid reaalsed olema ka „vaimude“ või „kummituste“ ( seega ka poltergeistide ) juhtumid. „Vaimud“, keda elavad inimesed on näinud läbi aegade, peaksid olema siis enda kehadest väljunud „inimesed“, kelle füüsilised ( bioloogilised ) kehad on aga praeguseks juba surnud. Inimesed on juba tuhandeid aastaid näinud vaime. Kuid sellisel juhul ( ajas rändamise teel ) oleks „vaime“ või „kummitusi“ võimalik ka eksperimentaalselt uurida.
Seni on paranormaalsete nähtuste vallas läbi viidud uurimused näidanud, et „vaimud“ emiteerivad endast nõrka elektromagnetvälja. Need kinnitaksid teesi, et teadvus eksisteerib pärast ajusurma just elektromagnetkiirgusena. Surmalähedaste kogemuste reaalne olemasolu oleksid seega tõestatud. Ja järelikult kehtiksid ka antud teooria arusaamad. Antud teooria kehtivuse tõestusi on võimalik saada ka teistmoodi. Näiteks siis kui ajamasinaga liikuda inimkonna kaugesse tulevikku ja näha seda, et kas tsivilisatsiooni arengu lõppfaas on ikka tõepoolest selline nagu on kirjeldatud antud teoorias. Sellisel juhul saaks vääramatult teada antud teooria õigsuse kohta.
Eluvormid, mis eksisteerivad ilma närvitegevuseta ehk ainult mateeria väljana, moodustavad sellise tsivilisatsiooni ( mõistusliku elu ) arengu astme, mis on ilmselt kõrgeim elu arengufaas kogu Universumis. See tähendab seda, et ei ole teada sellisest elu arengufaasist midagi veel arenenumat mõistuslikku elutegevust Universumis. See moodustab mõistusliku elu bioevolutsiooni nö. tippfaasi või lõppfaasi. Sellised ülitsivilisatsioonid tekivad teadaolevalt ainult kunstlikult. See tähendab seda, et looduslikult selline ülimuslik elutalitlus tekkida ei saa ja ilmselt ei ole see ka võimalik. Ainult mõistuslik elu võimaldab niisugust elu luua – nii nagu ainult mõistus võimaldab luua igasuguseid leiutisi nagu näiteks autod, arvutid, kõrghooned, telefonid jne. Iseenesest ( see tähendab looduslikult ) ei ole need võimelised tekkima.
Pixabay

Antud veebisaidil olevad fotod on võetud pixabay-st